Sappho, Alkaios, Theokritos, Lysias, Platon, Horatius, Sextus Propertius, Martialis Plutar

212 Pages·2013·34.3 MB·Estonian

Vikerisaar
!••«• ^М^В <^Л *^А ISSN 0234-8160
8-9/1996
VÄIKE ANTIIGIANTOLOOGIA: Sappho, Alkaios, Theokritos,
Lysias, Platon, Horatius, Sextus Propertius, Martialis Plutar-
chos, Aulus Gellius, Lucius Annaeus Seneca. Poliitiline Oidipus;
Antiiktragöödia kui massikunst; Herodotos Egiptuses; kas Kleopatrat oli
haarem? Epiktetos - ori, kes jutlustas vabadusest; kuidas tõlkida roppusi?
Michel Foucault antiigi eetikast ja naudingutest; Jaan Pühvel ühest
Paabeli luuletajast; Leonhard Lapini kunst. •
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a. juulist. 11. aastakäik.
August-september, 1996. Nr. 8-9.
SISUKORD
Fernando Pessoa maailmavaatelisest vastasseisust
Kus on tõeluse tipp 1 Ateenas S. sajandil eKr 142
Anne Lill
Sappho Luulet 2 Tragöödia, poliitika, vaataja. Antiikaja
Alkaios Luulet 5 teatrifantoomist 148
Theokritos Luulet 7 Maili Karindi Sokrates, Aristophanes
Lysias Kaitsekõne Eratosthenese ja "Pilved" 159
mõrva puhul 14 Kaarina Krull
Platon Etühyphron 22 Herodotos Egiptuses 163
Quintus Flaccus Horatius Luulet 41 Katrin Kiisler Antonius, mees
Sextus Propertius Luulet 47 Kleopatra haaremist 172
Marcus Valerius. Martialis Luulet 52 Ivo Voit Obstsöönne Martialis 177
Plutarchos Theseus (Paralleelsed Jaan Unt Epiktetos - ori, kes jutlustas
elulood) 70 vabadusest 184
Aulus Gellius Atika ööd 98 Michel Foucault Eetika
Lucius Annaeus Seneca Lohutusest genealoogiast: poolelioleva töö
Polybiusele 105 ülevaade 192
Ema Helviale lohutusest 120
KALEIDOSKOOP
Harry Liivrand Jaan Pühvel "Teraspttser" 203
Dekitšistunud Lapin 140
VAATENURK
Mait Kõiv Marju Lepajõe
Perikles, Oidipus ja Kroisos. Märke Seneca sünnipäev 206
Kujundus: Jüri Kaarma
© "Vikerkaar"; 1996.
Esikaanel: Leonhard Lapin. Tagakaanel: Leonhard Lapin.
Suprealism LXII. Guašš, ready-made. Suprealism LXV Guašš, ready-made.
1995. 1995.
FERNANDO PESSOA
(Ricardo Reis)
Portugali keelest tõlkinud Ain Kaalep
***
Kus on tõeluse tipp, taevaste paik on seal.
See, mis teadus on meil, vaid udupilt ju on
sellest tõest, mida nendel
selgelt teada on Kõiksusest.
Koik on kõik, aga nii kõrgel on taevased,
et neid kätte ei saa teaduse jõugagi,
ent eks pea nende varje
niikui lilli me austama.
Sest kui vaatame neid kõrgema pilguga,
on nii tõelised nad, kui seda lilled on -
teine Loodus nad lihtsalt
on seal vaiksel Olümposel.
SAPPHO
Vanakreeka keelest tõlkinud Janika Päll
LP2
Tõtta Kreetalt mul, püha templi juurde,
kus on õunapuid salu rõõmurikas,
altareilt ent tõusmas on suitsujoana
viirukihõngu!
Näed ka karget vett läbi sillerdamas
okstest õunapuus, kogu paika roosid
varje heitmas, lehtede veiklemistest
rammestus roomab.
Seal ka õitsev aas hobukarju toitmas,
kevadõisi täis, aga õrnu tuuli
hoovamas kui mett...
Seal krateerist, Kypris, sa ammutades
hellalt kuldseisse vala peekritesse
nektarit, mis on segat' joogiohvriks
vaid pidupäeval.
Nii Sappho kui Alkaiose luule puhul on kasutatud viimaseil aastakümneil levinuima väljaande,
E. Lobeli ja D. L. Page'i Poetarum Lesbiorum Fragmenta (Oxford, 1955) numeratsiooni (lühend
LP). Tõlkimisel on kasutatud väljaandeid: Greek Lyric, I. Sapplw and Alcaeus. Ed. by D. A.
Campbell. Cambridge (Mass.), 1982; Die griechische Literatur in Text und Darstellung, I.
Archaische Periode. Herausg. von J. Latacz. Stuttgart, 1991. J.P.
2 SAPPHO
LP16
Üks peab ratsameest, jalaväelast teine,
kolmas mustal maal ilusaimaks kõigist
laevasid - see on, mida keegi endal
iganes ihkab,
arvan; ning võin kõigile muuta selgeks
hõlpsalt selle, sest inimestest kauneim
kõigist olles Helena siiski kaasa
üllaima jättis,
sõites laeval Troojasse, meelest läinud
tütar tal ning vanemad, kuigi armsad,
täiesti. Ent viis teda sinna Kypris,
ei vastu tahtmist
- on ju muuta meelt surelikel kerge -
nõtkelt
nüüd Anaktoriat meenutades, ti
kuigi ta kaugel.
Siiski sooviksin tema armsat kõndi
näha veel ning palgete hõõgvel helki
Lüüdia vankreist ning jalaväest ma rohkem,
relvaderohkest.
LP15 -
Kypris, leidku, et oled valjem talle
seekord, ärgu Doricha saagu öelda
hoobeldes, et jälle ta saanud kätte
ihatud armsa!
SAPPHO 3
LP34
Ringis ümber kuu imekauni tähed
palgeid hiilgavaid omal taas on peitmas
kui ta, täies rüüs, enim valgust heidab
maal'
LP 47
Eros segi paiskas mul
hinge, nii nagu tuul mägedel sasib tammesid.
LP48
tulidki, sind taga ihkasin,
iha, mis minu südames lõõmamas, jahutad.
LP51
Ei tea küll, mida teen, kaheks jaotunud mõistus
LP168B
On vajunud ammu kuu ning
Plejaadidki looja, kesköö
käes, aeg läheb aina mööda
kuid mina, ma üksi ikka.
4 SAPPHO
ALKAIOS v
Vanakreeka keelest tõlkinud Janika Päll
LP34
Siia tulge, Pelopsi saare jätnud,
poisid kanged, Zeusi ja Leda lapsed,
lahkel meelel ilmuge meile, Kastor
ning Polydeukes!
kes te maa peäl laial ja merdki mööda
kõikjal kappamas välejalgseil hoostel,
valmilt aidates mehi surmast küll verd-
tarretavaimast,
laevul karglemas kenapingilistel
mastides kaugelt säras tippu joostes,
tuues valgust mustava laeva teele
karmidel öödel.
LP38A
Joo mu seltsis sa nüüd, Melanippos, endpurjul Miks
arvad, kui üle läinud sa korra, et Acheron
pöörlev, taas lubab päikese puhtaimat valgust sind
kaema; ei, ära suuri sa ilmaski plaane teel
Sest Eoliidki ju, kuningas Sisyphos arvas ka
meestest nupukamaina, et surma võib võita ta:
i Kursiivkirjas tekst markeerib siin ja edaspidi kohti, kus papüürosel on lüngad. Dioskuuride м
st
Kaston ja Polydeukese kultus sai alguse Peloponnesoselt. Teksti lõpuosas on viide Elmo tuledele
milles nähti Dioskuure. J.P.
ALKAIOS 5
Kuigi suur kavalpea üle saatuse tahtel läks
korda kaks Acheronistki pöörlevast, otsustas
Zeus Kronud temal kuningas vaevasid anda maa
musta all; aga ei, ära ilmaski plaane teel
Kuniks noored me veel, tuleb kanda ju kõike, mis
annab meil jumal, mistahes olgu see
LP6
Nüüd laine järgneb tuulega eelmisel
taas kord, meil lastes loopida vaevaselt
vett, kui on laeva tulnud sisse
kuid ruttu kaitskem laeva pardaid
ning tõtakem sadamasse kaitstult.
Ning ärgu võitu hirm vedel saagu meist,
sest see on selge, et häda tõesti suur,
meeles te hoidke möödund vaevu,
nüüd igamees olgu hästi kindel!
ning ärgem tehkem siis häbi peljates
allilma läinud vaaridel õilsatel,
i Puuduvaist ridadest võib veel välja lugeda mitmeid üksikuid sõnu, nagu: olles... isadest...
süda?., kiire... ent... ärgem... monarhiat... ärgem võtkem vastu, ja lisaks skoliasti märkustest
Myrsilose (Mytilene türanni ja Alkaiose poliitilise vastase) nime. Luuletuses on tegemist antiigis
väga levinud lopose e teemaga, meresõidu allegooriaga. Üleminek tormitseva mere kujutamiselt
võrdlusele kodusõdadest ja võimuvõitlustest vapustatud riigiga toimub kusagil kaotsiläinud
ridades, tõenäoliselt 4.-5.stroofi vahel. J.P.
6 ALKAIOS
THEOKRITOS
3. idüll V
Vanakreeka keelest tõlkinud Sven-Eerik Soosaar
Laulan ma siin Amaryllise kiituseks, kitsed mul sellal
mäenõlval söömas, on Tityros see, kes neid edasi ajab.
Tityros, armastet sõber, sa karjata kitsi ja juhi
allika juurde nad, Tityros, hoia ka silma peäl tollel
kollakal sikul, kes Liibüast toodud, et sind ta ei püsiks.
Miks, Amaryllis, mu armas, ei kutsu sa mind enam vargsi,
piiludes koopasse? Mind, oma kallimat, tõesti kas vihkad?
Kas nöbinina või lõuakas liigselt ma lähedalt kaedes
tundusin sulle, mu nümf? Sunnid nööri mind tõmbama kaela.
Vaata, nüüd õunu ma toon sulle kümme. Nad korjasin sealt ma,
kust mind käskisid sa, ja ka homme toon teist sama palju.
Vaata sa, kuis valu piinab mu hinge. Kui ometi ükskord
sumisev mesilind saaks must, siis sisse ma lendaks su urgu
eefeust ning sõnajalgadest läbi, mis katteks on sulle.
Jah, nüüd tunnen ma Erost, jumalat julma, kes rinda
imend on lõvil ja tammikus kasvatust saand oma emalt -
seepärast aeglaselt põletab, luudeni mind läbi torgib.
Võluva pilguga läbini kivine tumedakulmne
nümf, tule emba sa karjust, kes suudlusi saada sult ihkab.
Sest eks ole ka tühjades suudlustes õrnmagus nauding.
Tükkideks kiskuma paned mu nüüdsama peenikse pärja,
mille ma eefeust punusin sul, Amaryllis, mu kallis,
põimides vahele lillede õisi ja sellerit hõrku.
Miks ma veel kannatan, miks olen hukkumas? Vastust ei tule.
Mantli ma õlgadelt heidan ja siis merelaineisse hüppan
sealt, kus Olpis, see kalamees, tuunidel silma peäl hoidis.
Isegi kui ma ei sure, on meeltmööda sulle see niigi.
THEOKRITOS
Hiljuti mõtlesin sinust ja sellest, kas armastad mind sa -
teada sain - lembeleht kinni ei kleepunud plaksuga lüües,
vaid otsemaid ära närbus mu käeselja pehmuse vastu.
Tõtt küllap rääkis Agroio, kes sõelaga ennustas mulle.
Käis viljalõikaja kannul ta, öeldes, et kuigi ma olen
hull sinu järele, ei lähe sulle see põrmugi korda.
Sulle ma toon valge villaga kitse, kes kaksikuid kannab.
Teda ka Mermnoni tumeda nahaga teenijatüdruk
saada mult tahtis ja saabki, kui sina nii pirtsakas oled.
Silm parempoolne mul tõmbles - kas tõesti ma näen teda peagi?
Lähen ja männipuu tüvele toetudes laulan, võib-olla
peatub ta pilk mul, lõppeks ei ole ta terasest tehtud.
Kui Hippomenes neitsit kosida tahtis, siis kätte
võttis ta õunad ja jooksu nii võitiski. Kui Atalanta
nägi - pea kaotas ja armastus sügav ta südames tärkas.
Kui kord karja Melampus Pylosse Othryse mäelt viis -
endeid ta tundis -, siis peagi taibuka Alphesiboia
ema, kel veetlev ka keha, end Biase embusse heitis.
Kas polnud mägedes lambaid karjatav Adonis see, kes
kauni Kythereia niivõrd metsikuks ajas, et teda
isegi hukkunult ikka ta veel oma rinnale surub?
Kadestan igavest und rahus nautivat Endymioni,
Kadestusväärne ka naisest armastet Iasion, sest
teada ta sai, mida eales ei koge üks patune võhik.
Teeb valu pea mul, kuid sinul ükskõik... ei enam ma laula,
surnuna peagi ma leban seal all ning hundid mind söövad -
olgu magus see sul kui kurgust libisev mesi.
8 THEOKRITOS