keel ja kirjandus

72 Pages·2014·18.04 MB·Estonian

KEEL JA KIRJANDUS
SISUKORD
K. Ross. Mökudest ja mölakatest («Filoloogia tee
lahkmel») 385
J. Kivimäe. Teated senitundmatu eestikeelse katekis
muse kohta Liivi sõja ajast 388
Õ. Kepp. Ilona Laamani väikesed inimesed . . . 399
P. Alvre. Mõningaist passiivi erijoontest . . .. 404
H. Metslang. Kas eesti keeles on olemas progres-
siiv? (Järg) 410
L. Stolovitš. Esteetika ja antiesteetika . . .. 417
A. Vinkel. M. Körberi laululooming oma aja muusi
kakultuuri taustal 429
V. Paatsi. Kes keelas С R. Jakobsoni lugemisraa­
matu teise osa? 431
KEELEKORRALDUS
S. Mäearu. eerima-verhid keelekorraldussõnaraamatus 433
RAAMATUID
P. Beier. Hellat ei jäta jonni 4S6
M. Jogi. Raamat ajast, murest ja armastusest . 437
A. Pervik. Kelle käia on valutee? 438
G. Ränk. Uus rahvakultuuri leksikon sõnas ja pildis 439
L. Vaba. Esimene läti etümoloogiasõnaraamat . 440
KOLLEEGIUM:
RINGVAADE
I. liiste, E. Jansen,
R. Kull, V. Pall, E. Uuspõld. Aino Valmetit mälestades 443
R. Parve, H. Peep,
H. Rätsep, T. Sellenthal, R. Käsik. Emakeele Seltsis 444
A. Tamm, Ü. Tedre,
U. Uibo, J. Undusk, K. Pajusalu. Projekti «Eesti murdeainese süvendav
T.-R. Viitso, A. Vinkel.
kogumine» esimene tööaasta 447
Kaanel: Ado Vabbe. Frontispiss A. Gailiti novellile
TOIMETUS: «August Gailiti surm»; sulejoonistus, 1918 (1919).
A. Tamm
(peatoimetaja),
E. Ross
(tegevtoimetaja),
V. Klaus
(keeleteaduse osakonna
toimetaja),
P. Llas
(kirjandusteooria ja -kriitika
osakonna toimetaja),
H. Niit
(kirjandusajaloo ja rahva
luule osakonna toimetaja),
I. Pärnapuu
(toimetaja).
Toimetuse aadress:
EE-0100 Tallinn. Roosikrantsi 6.
Telefonid 449-228, 449-12G.
Laduda antud 18. V 1E93.
Trükkida antud 30. VI 1G93.
Trükiarv 1400.
Tellimus nr. 1307.
OO «Greif» trükikoda.
Tartu, Ülikooli 17/19. II. © «Keel ja Kirjandus» 1993
KEEL JA KIRJANDUS 7J1993
EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LUDU AJAKIRI
XXXVI AASTAKÄIK
Mökudest ja mölakatest
(„Filoloogia teelahkmel")
KRISTIINA ROSS
• •
Ü
hiskond, millest me äsja välja pääsesime, oli mõistagi jabur ja
rõve ning hukkumisele määratud. Ometigi on nüüdseks nii mõnigi
nii mõnegi majandusvälise asja puhul hakanud õhkama, et küll varem oli
hea. Või igatahes parem. Uks niisuguseid valdkondi, millest kõneldes
tahaks ohkajatega ühineda, on väärtushinnangud, mis kusagil siin, filo
loogilises õhustikus, on aimatavalt asendumas ja teisendumas.
Ei julge tuua võrdlusi teiste teadusaladega ega kultuurivaldkonda-
dega, aga vähemasti humanitaarses ilmas olid väärtused varem üsna sel
gelt ja turvaliselt välja kujunenud selle lihtlabase skaala järgi, mille
ühes otsas on hinnang 'andekas' ('intelligentne, tark, arukas, erudeeritud'
vms.), teises otsas 'andetu' ('ebaintelligentne, loll, harimatu' vms.).
Nende hinnangute väljakujunemisel ei olnud hinnatava isiku ametlikul
edukusel õieti mingit osa. Vähemasti mitte mingit positiivset tagasimõju.
Oli üldteada, et kõrgete ametipostide või täbtsate tiitlite jahil tuleb teha
küll palju pingutusi, kuid mitte erialaseid; tee ametlikult tunnustatud
tippu kulges hoopiski aprofessionaalseid radu pidi. Kuna need aprofessio-
naalsed rajad olid sageli räpased ja teadagi millega rüvetatud, siis ei
leidnud ametlikult tunnustatud edu professionaalide hulgas tunnustust.
Edu iseenesest ei peetud küll pahekski ja ametlikku austust pälvinu võis
nautida ka asjatundjate imetlust, kui ta oli selleks professionaalselt
põhjust andnud. Ametlik ja ebaametlik elu ja edu kulgesid üsna rahu
meelselt kõrvu ning sageli kattuvaltki, hakates teineteist segama ainult
ideoloogilistes kokkupuutepunktides. Ja imelik küll, vaatamata sellele, et
oma kirjanduspoolses osas on filoloogia ideoloogiale märksa lähemal kui
näiteks reaialteadused, oli kogu humanitaaria oma ebaametlikus õitsengus
teatud mõttes soositud olukorras. Teadustööd, mis nõuab arenguks kal
list aparatuuri, ei saa põranda all ja põlve otsas teha. Aga mitmeid filo
loogilisi distsipliine oli võimaik (Henn Saari kunagist väljendit laena
tes) «öösel õlilambi valgel» edukalt harrastada.
Turuühiskonnas, kus me nüüd otsiapidi juba oleme, on väärtushin
nangud teised. Määravaks ei osutu enam abstraktsed võimed ja andekus,
vaid ainult eduna realiseerunud tegevus. Edu seisukohalt ei jagune ini
mesed andekateks ja andetuteks, vaid edukateks ja edututeks. Nn. vabas
maailmas ei ole edu saavutamine seotud ideoloogiliste kompromissidega,
põhimõtteliselt piisab pealehakkamisest ja teotahtest. Paraku on üsna
selge, et ega siingi edu ohvriteta saabu. Edasi trügida saab ainult teisi
25 Keel ja Kirjandus nr. 7. 1993. 385
kõrvale tõugates. Edu on suhteline mõiste: täiesti tühjas ruumis ei saa
edasi liikuda ega edu saavutada, sest puudub mõõdupuu oma saavutuste
hindamiseks; eduks ei osutu seegi, kui kõik midagi saavutavad. Edukuse
eeltingimuseks on mahajääjate, kõrvaletõugatute olemasolu. Mida suu
rem mölakas keegi inimesena on, seda edukam saab ta olla oma ameti
alal, sest seda kergem on tal edasi trügida. Mökud tõugatakse kõrvale.
Mökude ja mölakate turumaailm on kõikehõlmav, selle eest ei ole
pääsu, nii nagu oli võimalik leida õdusaid õnarusi endises ideoloogilises
surutises. Turumaailm tungis juba varakult kunstiellu, ja see šokk on
ammu läbi arutatud. Turumaailm tungib ka teadusesse ja selle ehmatuse
üleelamiseks on loodud teadusfond, kelle ülesandeks on jagada teadus
usutavasti edukaks ja tõenäoliselt edutuks ning suunata olemasolevad
kasinad rahavarud esimesse harru. Ajaga kaasaskäiv teadlane, kes tahab
olla edukas, s. t. saada uurimistööks raha, peab niisiis tõestama oma uuri
misteema potentsiaalset edukust. Et teadusfondil tekiks isu üht või teist
uurimisteemat osta, peab teadlane nagu müügiagent hoolitsema selle eest,
et tema uuring omandaks võimalikult ahvatleva välimuse, ükskõik kui
tobedate ja mölaklike vahenditega, sest raha — erinevalt ideoloogiast —
ei haise. Kes seda ei oska, on möku.
Öeldu pole mingi uudis. Tegelikult pole asi ka nii kurb, kui asjaga
harjumatule silmale esmapilgul paistab. Teatavasti sünnib nii ju ka «lää
nes» ja seesugune mehhanism funktsioneerib seal päris korralikult. Sest
inimeste jagunemine mölakateks ja mökudeks ei ole üldjuhul korrelat
sioonis nende andekusega. Nii edasitrügijate kui kõrvaletõugatute hulgas
leidub professionaalselt andekaid inimesi. Asjade kulu määravad lihtsalt
andekad edasitrügijad. Erialaselt andekad mökud tõugatakse kõrvale, ja
ju see peabki nii olema, ju see on vaba maailma olelusvõitlus.
Meel muutub ometigi kurvaks, kui kõige öeldu taustal mõelda eesti
filoloogiateaduse tulevikuväljavaadetele.
Esiteks on üks korralik filoloog tüüpjuhul alati möku. Naeruväärselt
saamatu ja eluvõõra filoloogi kuju on tuntud anekdootidest ja kirjandu
sest, aga küllap on sel tüübil oma eluline alus ja tekkepõhjus. Tüüpfilo-
loog on olmeliselt abitu olend, kes istub raamatute keskel, «maailm
peas», nagu teda on kujutatud Elias Canetti samanimelises romaanikat-
kendis «Welt im Kopf», mille «Loomingu Raamatukogu» omal ajal Toivo
Tasa vahendusel ka eesti keeli avaldas. Küllap on mingi olmeline
abitus omane igale vanas heas mõttes teadlasele, aga filoloog on olnud
läbi aegade niisuguse teadlastüübi musternäidiseks. Korralik ja tõsine
filoloog ei oska otsid;a suhteid turumaailma tugevatega, mis tagaksid
talle väliskomandeeringuid, õppimisvõimalusi jms. Tal on üliraske orien
teeruda fondide rägastikus ja taibata, missugustest kraanidest ja mis
sugustel tingimustel raha voolab. Korralik vanaaegne filoloog ei tahagi
välist edu saavutada; küllap see oligi üks põhjusi, miks tal õnnestus
möödunud aastakümnetel siin suhteliselt õnnelikult ära elada. Tema õnn
on tema kartoteegikastides, sõnaraamatutes ja mõtetes, ning ta vaatab
arusaamatu hämmeldusega neid, kes nüüd äkki Soomes või ükskõik kus
kibekähku doktori kaitsevad ja siis siin hakkavad tooni andma, toetades
oma tegevust vääramatu argumendiga: aga «läänes» (veel parem kui
lausa Ameerikas) tehakse nii.
Pole välistatud, et niisugune teadlastüüp ongi oma aja ära elanud
ja tulebki kõrvale tõugata; et need romantilised ajad on ammu
möödas ja me pole seda lihtsalt märganud, sest olime luku taga.
Nüüd tehakse teistmoodi, ja küllap meiegi ajapikku teiste eeskujul õpime,
kuidas nimelt.
Jättes kõrvale küsimuse, kas me tõesti peame kõik selle ära õppima,
mida meile nüüd õpetatakse, ja missuguseid eeskujusid valikuvõima
luse korral eelistada, nõustugem, et endine teaduselu uutes tingimustes
jätkuda ei saa. Teiselt poolt on eesti humanitaarial siiski oma eripära,
386
mis seab ta praegusel üleminekuajal eriti eluohtlikusse asendisse.
Kui Eestis on hetkel mõni ettevõtja, 'kes osutub mökuks ja läbi põleb,
siis pole sellest suurt häda midagi. Tuleb «läänest» osavam ja edukam,
ning vajalik ettevõtmine võetakse ikka ette. Eesti riik saab sellest ainult
tulu, meie seisame kõrval ja õpime, kuidas asi käib. Kui Eestis on hetkel
mõni geniaalne füüsik, kes osutub mökuks ja ei suuda seetõttu oma ideid
realiseerida, siis on see tolle füüsiku jaoks muidugi traagiline, aga füü
sikale tervikuna pole see kuigi suureks löögiks. Küllap kusagil leidub
sama geniaalne füüsik, kes on ühtlasi edukas ja osav oma uuringuteks
raha hankima. Kui aga Eestis on hetkel imõni andekas filoloog, kes kõr
vale tõugatakse, siis on see rahvuslik õnnetus, sest neist eesti filoloogia
küsimustest, mis on selle möku peas võib-olla geniaalse lahenduse leid
nud, ei huvitu väga tõenäoliselt mitte kunagi mitte kusagil mitte keegi.
Kogu küsimustering, millega see möku tegeleb, võib välja surra, ehkki
isiklikul tasandil ei ipruugigi asi nii traagiline tundudia ja too möku võib
oma kartoteegikastide keskel ka sõnagi avaldamata üsna õnnelik olla.
Tunnistagem siinsamas, et selline mõttekäik on hetkel väga ohtlik.
Nagu kõik skeemid, on visandatugi väga tinglik ja teadlased ei jagune
teps mitte andetuteks edasitrügijateks ja andekateks mökudeks. Asi pole
ainult selles, et edasitrügijate hulgas leidub andekaid professionaale,
nagu juba mainitud. Oht peitub hoopis selles, et kuigi edasitrügija peab
tõenäoliselt alati olema natuke mölakas — kas või oma perekonna arvel,
kui kediagi muud pole kõrvale tõugata —, ei pruugi kõik mölakad olla
sugugi edasitrügijad. Inimestel on igasuguseid muidki iseloomujooni ja
seeläbi tekib tohutul hulgal kombinatsioone. Kui mõni mölakas ei viitsi
või ei suuda professionaalselt edasi trügida, on aga ometi piisavalt elu
tark, siis võib ta väliselt jätta igati andeka möku mulje. Kuna filoloogide
hulgas on proportsionaalselt rohkem mökusid kui mujal, siis on seda sorti
mölakatel siia eriti hubane varjuda. Ja nii kubisevadki filoloogilised asu
tused ipseudomökudest, kes aastate pikku just nagu teeksid midagi, ilma
et sellest jääks jälgegi paberile või nende endi pähe. Seda sorti rahvale
oleks rahvusteaduste süüdimatuks kuulutamine eriti oivaline kaitsekilp,
mille varjus nad saaksid püha lehmana rahumeeli edasi vegeteerida.
Asjade niisugune käik võiks lõppkokkuvõttes anda meie filoloogiale palju
hullema surmahoobi kui turumajanduse tankiroomikud.
Pole sellegi kirjatüki mõte soovitada kõrgemalseisvatel filoloogilistel
prominentidel püstitada teadusfondi ette loosung: kogu raha mökudele!
Küll aga tasuks mõelda mingite pehmendavate ning leevendavate kaitse
mehhanismide käivitamisele, mis aitaksid vanal heäl eesti humanitaa-
rial murranguaega üle elada, nii et ükski tema olulisem lüli lõplikult
kaela ei murraks. Ei maksa uskuda läänest naiasnute väiteid, et niisugune
filoloogia on tänapäeval tobe. Niisugune mökude filoloogia on olemas
olnud juba üle kahe tuhande aasta, ja mis ka ei juhtuks, oleks kena, kui
talle jäetaks olernisruumi ka nn. progressiivsemate teadusvormide kõrval
(mille kestvuse ja arukuse kohta meil on esialgu raske midagi arvata).
Filoloogia võiks jääda edaspidigi teadusvaldkonnaks, kus edukus ei saa
andekuse asemel ainumääravaks mõõdupuuks; valdkonnaks, kus turu
majandus võidule ei pääsegi ja kus edukad ja progressiivsed trügijad
ulatavad oma ala andekatele mökudele abistava käe (s. t. aitavad hankida
raha ja hoolitsevad avaldamisvõimaluste eest). Tasapisi ja jõudu mööda
seda ju tehaksegi ja on õieti alati tehtud, aga turumajanduse kriiskavate
loosungite taustal toimub see kuidagi vargsi ja häbelikult. Humanitaaria-
lembene teaduspoliitika peaks avalikult vastu astuma sellele, et (paraku
kah ju humanitaariast võrsunud) peaministri majanduspoliitiline loosung
«Valitsus aitab neid, kes iseennast aitavad!» märkamatult ka teadusesse
üle ei kanduks. Eesti rahvas on liiga pisike lootmaks, et iga meie filoloo
gia lõigu peale jagub mõni andekas edasipürgija. Hea on, kui jagub
keskmiselt andekaid mökusidki. Ja mökud ei aita ennast ise.
25* 387
Teated senitundmatu eestikeelse katekismuse kohta
Liivi sõja ajast
JÜRI KIVIMÄE
Sissejuhatuseks
T
allinna linnaarhivaar Paul Johansen avaldas 1935. aiastal ajakir
jas «Eesti Kirjandus» lühiartikli i«Wanradt-Koell'i katekismuse
senitundmatuist järglastest»1, milles ta visandas suundi otsingute jätka
miseks XVI sajandi mittesaksa- ehk eestikeelsete trükitud raamatute
vallas. Tiivustatuna Wanradti-Koelli katekismuse fragmentide leidmisest,
kutsus ta üles, et «... peame nüüd ja edaspidi mitte enam ootama jääma
õnnelikku juhust, vaid süstemaatiliselt kõigest jõust edasi töötama, et
teha uusi avastusi ja laiendada oma seniseid teadmisi».2 Piaraku on tema
poolt esitatud teadete sisu ja järjestus nüüd enam kui pooleks sajandiks
püsima jäänud. Üksnes Paul Johansen ise tegi sellesse ritta olulise
täienduse, publitseerides W. Jannaschi avastatud teated mittesaksakeel-
sete missaraamatute kohta, mis 1525. a. Lübeckis arestiti.3
Seega — XVI sajandi algupoolelt tunneme ainukesena 1535. a. Wit
tenbergis Hans Luffti poolt trükitud Wanradti-Koelli katekismuse frag
mente.4 Tänu Paul Johanseni juhuleiule teame veel, et 1549. a. on Tal
linnas ühe Hollandist pärit raamatukaupmehe inventaris märgitud kimpu
mittesaksa katekismusi5, millest paraku ei saa järeldada, kas oli tege
mist Wanradti-Koelli katekismuse eksemplaridega või hoopis meile tänini
tundmatu väljaandega. Palju tähelepanu on osutatud eestlasest koolipoisi
Hans Susi ja Tallinna Pühavaimu pastori Reinhold Beseleri üritusele
sajandi keskpaiku mittesaksakeelse lauluraamatu ning evangeeliumiraa-
matu koostamiseks 6, ent kahjuks puuduvad andmed selle kohta, kas see
töö jõudis lõpule, jäi siiski käibele käsikirjana või isegi trükiti.
Nimetatud eestikeelsetele trükistele järgneb ajaliselt Tartu Maarja
kiriku pastori Franz Witteni koostatud või tõlgitud ja 1554. a. trükitud
lõunaeestikeelne katekismus.7 Kuna Eesti ala sattus 1558. aastast sõja-
1 P. Johansen, Wanradt-Koell'i katekismuse senitundmatuist järglastest. «Eesti
Kirjandus» 1935, nr. 10, lk. 433—436.
8 P. Johansen, Wanradt-Koell'i katekismuse senitundmatuist järglastest, lk. 433.
3 P. Johansen. Qedruckte deutsche und undeutsche Messen üür Riga 1525.
«Zeitschrift fur Ostforsohung» 1959, H. 4, lk. 523—532; vrd. W. J a nn a s eh, Refor-
mationsgesehiohte Lübedks varn Petersablass bis zum Augsburger Reichstag 1515—
1530. (Veröffentlichungen zur Geschichte der Hansestadt Lübeck. Hrsg. von Archiv
der Hansestadt. Bd. 16). Lübeck, 1958, lk. 156—158, 377; J. Kivimäe, Teated eesti
keelsest trükisest 1525. «Keel ja Kirjandus» 1975, nr. 4, lk. 197—207.
4 H. Weiss, P. Johansen, 400-aastane eesti raamat. Wanradt-Koell'i kate
kismus 1535. aastast. Tallinn, 1935.
5 P. Johansen, Wanradt-iKoeU'i katekismuse senitundmatuist järglastest, lk.
434; vt. ka: H. Weiss, Das Revaler NachlaBinventar eines auswärtigen Buehfüihrers
(Buohhändlers) aus der 1. Hälfte des 16. Jahrhunderts ais Zeugnis für die geistigen
Bedürfnisse der damaligen Zeit. Rmt.: Beiträge zu einer baltischen Kunstgeschichte 3.
«Hamburger Gespräch» vom 11. bis 14. Oktober 1981. Hrsg. von Dr. Erich Böekler.
Bad Hornburg, 1981, lk. 158 jj.
6 P. Johansen, Wanradt-Koell'i katekismuse senitundmatuist järglastest, lk. 434;
U. Masing, Hans Susi 1551. a. tõlkest. Emakeele Seltsi aastaraamat 10. Tallinn,
1964, lk. 121—136.
7 Hand-, Hausz- Und Kirchen-Buch Für die Pfarrhcrrn und Hausz-Väter Ehst-
nisohen Fürstenthumbs. Raval, 1656, lk. av jj.; H. Bruiningk, Der Wittesche Kate
kismus und sein Herausgeher. Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft.
1908. Jurjew-Dorpat, 1909, lk. 48—54; A. Penttilä, Paar märkust kõige vanemate
eestikeelsete teoste ajaloost. «Eesti Keel» 1927, nr. 5/6, lk. 98; vt. ka: O. Ikola, Lõuna
eestikeelne käsiraamat aastast 1691. «Keel ja Kirjandus» 1984, nr. 9, lk. 551; M. Ja
ko b i, Lisandusi XVII sajandi eesti kirjavara ajaloole. «Keel ja Kirjandus» 1983, nr.
2, lk. 75 jj., joonealune märkus 9.
388
keerisesse on see enamikule uurijatest andnud alust pessimistlikult väita
et tollal hävines niigi kasin eestikeelne raamatuvara, mis siis veel rää
kida uute trükiste muretsemisest siinsetele mittesakslastele. Kui jätta kõr
vale vastureformatsiooniaegne eestikeelne kirjandus, siis jääb üle tõdeda
et tänaseks väljaselgitatud teated maakeelsete luterlike raamatute kohta
f;1.!^1 .^Penoodist ja sajandi lõppkümnendeist on tõepoolest kasinad.
Näiteks 1560. a. Lübeckis trükitud mittesaksa katekismust on uurijad
miskipärast pidanud lätikeelseks.» Tuntud on fakt, et 1576. a osteti Tal
linnas vaesele koolipoisile Michael Slachterile 27 killingi eest eesti
keelne katekismus9, kuid pole osutunud võimalikuks identifitseerida mil-
Use väljaandega oli tegemist. Kindlakujulise tõsiasjana on käibele läinud
väide, et arhiiviandmeil on 1597. a. leidunud Balthasar Russowi raama
tute ja käsukirjade seas mittesaksakeelne katekismus.10 Paul Johanseni
hüpotees Russowi eesti päritolust u on lubanud koguni oletada et Tal
linna Pühavaimu mittesaksa koguduse õpetaja võinuks ju ise tegelda
kirikukirjanduse tõlkimisega eesti keelde. Nende vihjete algupäraks on
tõesti arhiiviandmed, mida Otto Freymuth 1922. a. Balthasar Russowi bio
graafiast kirjutades kahjuks poolikult avaldas 12, ent Freymuth ei väida
sugugi, et tegemist oleks olnud Russowi raamatutega.
Kindlasti pole alust väita, et Liivi sõja aegses ja järgses Eestis olek
sid kõik maakeelsed katekismuseraamatud hävinud ja et uusi trükiseid
poleks juurde tulnud. Pühavaimu eesti koguduse pastori Georg Mülleri
jutlustes on XVII sajandi algul 'korduvalt mainitud Meddy Kircko Ra
mat ut, mis vois olla trükitud raamat voi siis pastori käsikirjaline töö
vahend.13 Tallinna puudutavate teadete ajaline rida lõpetatakse tradit
siooniliselt Tallinna raamatuköitja Christoffer Elblinghi pärandusinven-
tians 1606. a. märgitud teosega Geistliche Ued. Henrid Fabr. Teutsch и
Vnteutsch, mille trükikoha ja -aja suhtes pole midagi teäda.14
Joachim Waltheri pärandusprotsess
Otsingud Balthasar Russowi päritolu ja elukäigu selgitamisel juhti
sid autori nende materjalide juurde, mida Otto Freymuth 1920-ndate aas
tate algul oh kasutanud. Freymuth pööras erilist tähelepanu Russowi
osale Joachim Waltheri pärandusprotsessis, mille Tallinna Linnaarhiivis
säilinud pabereid (arhiivisignatuur B.i.32) ta põhjalikult uuris.
uu a,PrilIil 1594- a- suri Tallinnas Oleviste kiriku pastor Joachim
Wa ther.15 Juba tema samanimeline isa, magister Joachim Walther on
Tallinna XVI sajandi kooli- ja kirikuloos tuntud mees. Ta oli õppinud
8 A. Penttilä, Paar märkust kõige vanemate eestikeelsete teoste ajaloost, lk. 98.
K. Altof, Vaesed 'koolipoisid Tallinnas XVI sajandi teisel poolel. R-mt: Reli
giooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Tallinn, 1987, lk. 78
• 1 V Alttoa, Stahli-eelsest eestikeelsest trükisõnast. «Keel ja' Kirjandus» 1974
nr. 11, lk. 679; Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn, 1965'
lk. 115.
11 P. Johan sen, Kronist Balthasar Russowi päritolu ja miljöö. «Tulimuld»
1964, nr. 4, lk. 252—260.
12 O. Freymuth, Zur Biographie Balthasar Russows. Sitzungsberichte der Ge-
lehrten Estmschen Gesellschaft 1921. Dorpat, 1922, lk. 112, joonealune märkus 2.
13 W. Reiman, NeununddreiBig Estnische Predigten von Georg Müller aus den
Jahren 1600—1606. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat.
Bd. 15. Dorpat, 1891, passim; vt. lähemalt: U. Masing, Hans Susi 1551. a. tõlkest,
lk. 122—126.
14 Nimetatud teade pärineb Paul Johanseni artiklist «Wanradt-KoeH'i katekismuse
senitundmatuist järglastest» (lk. 436, joonealune märkus 4), ent kummalisel kombel
Christoffer Elblinghi raamatute inventaris (TLA, B. t. 7, Sol. 69r—70v) vastavat sisse
kannet ei leidu.
1B H. R. Paucker, Ehstlands Geistlichkeit in geordneter Zeit- und Reihefolge.
Reval, 1849, lk. 336.
389
Wittenbergi ülikoolis ning oli aastail 1528—1532 Tallinna triviaalkooli
rektor (reetor scholae).16 1531. a. naasis Joachim Walther mõneks ajaks
Wittenbergi, et seal Martin Lutheri soovituse kohaselt teoloogiat õppida.
Seejärel on ta vähemalt 1532. aastast peale kuni surmani 14. jaanuaril
1556. a. tegutsenud Tallinna Niguliste kiriku pastorina.17 Testamendis
(1. jaan. 1556) jättis ta korralduse, et tema raamatukogu jagataks poe
gade vahel, kuid mitte enne, kui Christoffer, testaatori vend, kodumaale
naaseb.18 Viimase kohta teame, et ta õppis samuti Wittenbergi ülikoolis
(immatrikuleeritud 1556) ja oli aastail 1569—1571 Tallinna Oleviste
kiriku jutlustaja.19 Joachim Walther juunior õppis alates 1550. aastast
Königsbegri ülikoolis20 ja immatrikuleeriti 12. sept. 1552 Rostocki üli
kooli21. 24. märtsil 1555. a. ordineeriti ta Juuru pastoriks, kuid on arva
tud, et ta oli võib-olla enne seda Simunas jutlustajaks.22 Pauckeri and
meil kutsuti Joachim Walther Juurust 1576. a. Tallinna Oleviste kiriku
abipastoriks, kus ta nähtavasti pärast pastor Adrian Schroederi surma
1579. a. nimetati täieõiguslikuks pastoriks, millisel ametikohal ta oli
oma surmani 1594 a.23 Joachim Waltheri tegevusest Oleviste pastorina
pole lähemaid teateid säilinud. 1576. a. on ta saanud Tallinna superinten-
dendi Johannes Robertus von Gellerni (või Gelderni, suri 1572. a.)
kaheksa lapse eestkostjaks (1597. a. on märgitud: ...vormunder edder
bysorger).24 See fakt on õieti imelik, sest 1579. a. mainitakse Johannes
Robertuse lese ja laste vöörmündreina Euert Rotgersit ja Hinrich And
reseni.25 Joachim Waltheri kui vöörmündri kohustused sidusid teda Ro
bertuse perega, samal 1576. a. abiellus ta Johannes Robertuse tütre Ale-
keniga. Johannes Robertuse lese Magdalene surres 1580. a. iäid aga
kõik lapsed Waltheri hoolekande alla. Johannes Robertuse teise tütre
Magdalena kosis 1582. a. Balthasar Russow. kes oli äsja lesestunud.
Koos superintendendi vanema poja Johannes Robertusega olid Balthasar
Russow ja Joachim Walther seega peamised superintendendist järelejää
nud varade ja majandusasjade korraldaiad. Joachim Waltheri naine suri
peagi ning ta abiellus Tallinna vanast ja tuntud soost pärit Agneta
Rotertiga. Võib oletada, et teine abielu tegi Joachim Waltheri varalised
suhted Robertuste perekonnaga väga keeruliseks, aga kohtuskäimiseni
asi siiski ei läinud. Koik see vallandus alles pärast Joachim Waltheri
surma 1594. a. aprillis. Sama aasta 16. augustil koostas Tallinna alam-
kohtu sekretär Johannes Hünerjeger kohtufoogti Jochen Goldtbergi kor
raldusel ja Caspar Stralborni, Tomas Eickeni, Barterdt Rotersi, Hans
Waheri (Joachim Waltheri vend), Peter KoeBi, Tonnis Messerschmidti
ja kahe erapooletu (vhnpartiesche) kodaniku Herman Reimersi ning
16 J. E. v. Siebert, Zur Geschichte der ehemaligen Trivial-Schule in Reval,
Rmt.: Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands. Bd. VI. Reval, 1851, lk. 122,
330.
17 H. R. Paucker, Ehstlands Geistlichkeit, lk. 356; TLA, A. a. 35b, fol. 124a,
301b.
i» TLA, B.N. 1, 1. 313.
19 L. Arbusow, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert.
Dritter Nachtrag. Rmt.: Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik. 1911, 1912
und 1913. Mitau, 1914, Ilk. 229. Tema testament -on dateeritud Tallinnas 2. aug. 1571
(vt. TLA, B.N. 1. 1. 323r—323v).
20 A. Seraphim, Liv-, Est- und Kurländer auf der Universität zu Königsberg i.
Pr. Th. I. 1544—1710. Ein Beitrag zur baltischen Bildungsgeschichte. Rmt.: Mittheilun-
gen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. Bd. 16. Riga, 1896, lk. 54.
21 H. J. Böthführ, Die Livländer auf auswärtigen Universitäten in vergangenen
Jahrhunderten. Riga, 1884, lk. 59.
22 H. R. Paucker, Ehstlands Geistliohkeit, lk. 140; L. Arbusow, Livlands
Geistli chkeit, lk. 229.
23 H. R. Paucker, Ehstlands Geistlichkeit, lk. 336. Otto Freymuth oma eespool
tsiteeritud artiklis (lk. 103) märgib ekslikult, et Joachim Walther oli Niguliste pastor,
segades ära isa ja poja.
24 TLA, B.i. 32, fol. 20r.
25 TLA, A.a. 35b, fol, 148a,
390
Christoffer Kappeli juuresolekul Joachim Waltheri maise vara inventari.
Nagu tollal tavaks, loeti üles kadunu majapidamistarbed taldrikutest,
kannudest, kateldest, lühtritest kuni särkide, voodipesu, kasukate ja pit-
satsõrmusteni välja. Ootuspäraselt sisaldab ühe pastori pärandusinventar
ka raamatute loetelu, ent inventar lõpeb kahjuks lausega — folgen die
bucher vt in protokollo.26 Viimasest märkust võib aru saada, et raamatu
kogu inventar sisaldub alamkohtu protokolliraamatus, kuhu sageli päran-
dusinventarid sisse kirjutati. Tõepoolest, alamkohtu protokolliraiamatusse
on 3. sept. 1594 kirjutatud S: h: Jochim Walters bücher Inuentiret, kuid
seejärel neli lehekülge tühjaks jäetud.27 Millal täpselt ja millest ajenda
tuna Joachim Waltheri pärandusprotsess algas, pole seni õnnestunud
kindlaks teha. Protsessi kulgu käsitlevad varaseimad aktid on pärit
1595. a. oktoobrist, kuid selle küsimuse selgitamine pole käesoleva kirju
tise seisukohalt esmatähtis.
Johannes Robertuse laste poolt Waltheri lesele Agneta Rotertile
esitatud süüdistustest ilmneb, et Joachim Walther on oma kadunud äia
varaga võrdlemisi isemeelselt ringi käinud. Kas Waltherile tagantjärele
tehtud etteheited kõik põhjendatud olid, seda on nelja aastasaja möödu
des raske hinnata. Waltherist järelejäänud majapidamisraamatutest on
alamkohtule esitatud mitmeid väljavõtteid ja need heidavad valgust ka
ühe pastori majandamisoskustele. Näiteks on kohtus üksikasjaliselt vae
tud Koltow"\ veski ja Koddersen"\ ning KabnelVi nimeliste maakohtade
(lant g ude r e n) sissetulekuid ja nende jaotamist. Pärijad süüdistasid, et
neile sissetulekutele vaatamata, mis pidanuksid minema Johannes Rober
tuse poegade ülalpidamiseks (kost vnd kleydung), olid kõik viis poega
eri kohtades teenimas või kosti peäl.
Tüli tõusis ka Johannes Robertuse rõivaste pärast. Robertuse suveüli-
konda (sommer Rock) ja kahte rebasenahast kasukat (fossen rocke) oli
Joachim Walther ise kandnud. Hundihahaga vooderdatud kasuka (Wulf-
fes foder, Wutffes peltz) ostnud Waltherilt aga Balthasar Russow, kes
selle Hans Kerkrinckile edasi müünud jia too omakorda ühele Tartu kul
lassepale.
Üheks küsimuseks Robertuse laste nõudmistes Waltheri lesele tõusis
nende isa raamatukogu (Lybery), käsikirjad (schriffte) ja kirjavahetus
(breue), mis olevat samuti Joachim Waltheri katte jäänud. Kõrvuti Ro
bertuse raamatukoguga tõstatasid hagejad ühe kaebepunktina küsimuse
Johannes Robertuse mittesaksakeelsetest katekismustest.
Mittesaksakeelsed katekismused Joachim Waltheri päranduses
Juba ühes varaseimas kaebekirjas (7. X 1595; vt. lisa, p.l) esitasid
Robertuse pärijad süüdistuse, et Johannes (Robertus) von Gellern lask
nud selle maa heaks (dissem Lande thom besten) oma kulu ja kirjadega
trükkida mittesaksakeelse katekismuse, mida Joachim Walther olevat üle
kogu maa hulgi müünud ja selle eest 50 taalrit teeninud. Hagejate teadu
olnud neid katekismusi terve kastitäis, kuid Waltheri pärandusinventari
polevat neid miskipärast sisse kantud.
Agneta Roterti seletuskirjas (31. X 1595; vt. lisa, p. 2) on veidi
teisiti mainitud, et Gellernite isa lasknud katekismuse trükkida siinse
maa mittesakslaste, seega eestlaste heaks. Waltheri lesk aga väitis, et
tema ei tea midagi, kuhu need katekismused on jäänud.
Järgmistes kohtuaktides lisanduvad mõned täpsustused. Gellerni päri
jate kaebekirjast (18. V 1596; vt. lisa, p. 3) selgub, et Joachim Walther
olevat mõned katekismused ära kinkinud (vorschenket) ning sinna «oma
26 TLA, B. t 3, 1. 155r.
27 TLA, A.a. 40, 1. 41 lv jj. Niisamuti puuduvad veel kolm järgmist, lühipealikirjaga
varustatud protokolli kuni 12. septembrini 1594. a. See annab tunnistust alamkohtu sek
retäri hooletusest, kuid Joachim Waltheri raamatute loetelu puudub millegipärast ika
pärandusinventari algvariandis,
391
käe», s. t. pühenduse, sisse kirjutanud, mida hagejad võivat tõestada,
kuna osa neist inimestest olevat veel elus. Pärijad aga teadvat, et veel
praegugi olevat kastitäis katekismusi Waltheri lese juures ning et kadu
nud Joachim Walther lasknud katekismusi koguni Peter Kose poes müüa.
Tagantjärele on raske hinnata, kuivõrd paikapidav on Johannes Rober-
tuse laste väide, et seda katekismust olevat Walther laialt üle kogu Lii
vimaa müünud ja levitanud nii vaimulikele kui ka ilmikuile, aadlikele
ja mitteaadlikele.
Need teated Joachim Waltheri pärandiprotsessi materjalidest ei jäta
enam kahtlust, et tegemist oli meile senitundmatu eestikeelse katekismu
sega, mille väljaandjaks oli Tallinna esimene superintendent ja Eesti
maa piiskop Johannes Robertus von Gellern. See sunnib meid tema elu
käiku lähemalt vaatlema.
Johannes Robertuse elukäik
Seni teada olevatel andmetel pole Tallinna esimene superintendent
Johannes Robertus Liivimaa päritolu. Tema liignimi Gellern, Geldrus,
Geldr(i)ensis osutab tema päritolule kas :ajaloolisest Madalmaade pro
vintsist Geldernist või pigem Gelderni väikelinnast Reinimaa serval,
mis aastail 1543—1703 oli Hispaania võimu all. Võib oletada, et just
võõrvõimu surve tugevnemine sundis Johannes Robertuse kodukohast
välja rändama.
1544. aasta 17. augustil alustas tööd Königsbergi ülikool Preisi
maal.28 Johannes Robertus Geldriensis immatrikuleeriti Königsbergi üli
kooli usutavasti 1545. a. augustis.29 Robertuse õpinguaastad Königs
bergis möödusid äärmiselt huvitavas vaimses miljöös ja seltskonnas.
Königsbergi ülikoolis said noil aastail haridust mitmed Ida-Euroopa ja
sealhulgas Liivimaa hilisemad tuntud kiriku- ning kultuuritegelased.
1546. a. suve lõpul saabus Königsbergi tulevane Tallinna pastor Bartho
lomäus Fröling, sama aasta sügisel Martinus Moswidius, tulevane esi
mese leedukeelse raamatu «Katekismus» (Königsberg, 1547) autor Marcin
Mažvydas, seejärel soomlane Paavali Juusten, kes piiskopi ja Turu kooli
rektorina kirjutas soomekeelse katekismuse. Robertuse õpingukaaslasteks
olid rootslased Andreas Suenonis ja Ericus Laurentii, Riia reformaato
rina tuntuks saanud Sylvester Tegetmeyer ning tallinlane Hermann Mar-
sow juunior, kes oli varem õppinud Wittenbergi ülikoolis. 1548. a. 5. april
lil toimus Königsbergi ülikooli esimene promotsioon ja kaheksa esimese
kunstide bakalaureuse hulgas leiame kõrvuti Johannes Robertuse, Johan
nes Höbingi ja Marcin Mažvydase.30 Ehkki Robertuse hilisemaid side
meid oma õpingukaaslastega Königsbergist pole võimalik allikate (era-
kirjavahetuste) puudusel lähemalt uurida, tuleb selliste kontaktide ole
masolu ja võimalikke vastastikuseid mõjutusi silmas pidada.
Vaevalt kuu aega hiljem, 11. mail i548, kirjutas magister Johannes
Funck Königsbergis kirja Tallinna raele ja teatas, et need teie noorukid
Johannes Robertus Geldriensis ja Johannes Hoebingius Cosfeldiensis on
oma õpingutes ja eriti pühakirja tundmaõppimises edukalt edasi jõudnud.
Funck soovitas aga, et esmalt võiks vaid ühe noorukitest Tallinna saata,
28 Preisi hertsog Albrechta kutsekiri tulla uude ülikooli õppima jõudis 26. nov. 1544
ka Tallinna raele, kes tänulikult 9. jaan. 1545. a. vastas. Vt. TLA, A.a. 11b, 1.1.
29 Die Matrikel der Albertus-Universität zu Königsberg i. Pr. Bd. I. Die Immatri-
kulationen von 1544—1656. Hrsg. v. Georg Erler. Leipzig, 1910, lk. 5. Ajavahemikus
1545. a. augustist kuni 31. juulini 1546 immatriikuleerituist on 9. Johannes Robertus.
10. imrnatrikuleeritu on Joannes Hobing, Westphalus, keda tunneme hiljem samuti
Tallinna kirikuloost.
30 Urkundenbuch zur Reformationsgeschichte des Herzogthums PreuBen. Hrsg. v.
Paul Tsehaakert. Bd, 3. Urkunden, zweiter Theil, 1542 bis 1549. Leipzig, 1890, lk- 185
(nr. 2100).
392