xxviker7-8 2008.pmd

192 Pages·2008·13.19 MB·Estonian

ROBERT MÉLOT DU DY
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep
Kui Aphrodite kord ühel tundmatul rannal
alasti pikutas, ei olnud jumalannal
muid mõtteid peas kui see, et naisel ilusal
mõnus lebada küll on taevapäikse all.
Üks kahin tekkis siis aga looduse süles
ja palvesõnaks sai (ega ärganud üles
seepeale ükski hing, uni kõigil näis hää) –
nii sosistati: “Jää, oh jumalanna, jää!
Siit rannalt päikse käest, kes sind naudib ju üha,
ära lahku, sest siin sul kestab rõõmupüha!
Ei inimeste seas sul ole tegemist,
oleksid neile vaid üks lisavaev ja -rist.”
xxviker7-8 2008.pmd 1 7/15/2008, 12:08 PM
MADIS
KÕIV
PILT
LXXVIII
“Minnakse Veski uuli mööda vastumäge Helme poole; liigume juba
kultuurprodutsentsel alal. Mida kõrgemale tõuseme, seda selgejoone-
lisemalt kerkib nägematusest linna kogupilt; võrdlemisi harvalt asetu-
nud väikesed kastisarnased ehitised, nende vahel rohkesti vilja- ja
okaspuid, kaugemal põhjas gümnaasiumi punane kivikere ja musten-
davad kuusemetsad. Üldiselt on linnal suure küla füsiognoomia.”
E.P. koguteoses “Valgamaa”.
(Tõrva alev 192..., aasta enne tormi hävitustööd gümnaasiumi pargis)
Pildil seisavad ja istuvad nad lageda õhtuvalguse teravates varjudes.
Pikad üksildased oksteta männid aia taga – taevatühjusse tõmmatud
püstjooned – nemad viieteistkümnekesi siinpool lattaeda, heidetuna
sügisesse. Noor aed, kirvejäljed aialattidel selgesti veel nähtavad, kusagil
vasakul see suur ja nähtamatu, mis heidab varju. Nad ise heidavad –
üksteisele, iseendile.
Ma peaksin valgust – vana värvitu positiivfoto järgi – märtsivalgu-
seks, kuid ma eksin. On sügis – septembri lõpp –, nad istuvad kapsa-
peenra ääres.
Need poseerijatest, kes oma pale on pööranud päikese poole – nende
näod on selged, kuid silmad pilujad. Kuigi õhtune ja kollane, ei lase päi-
ke endasse (sisse) vaadata. Valgustuse eest tuleb maksta pimestusega.
Kuid ainult üks neist teeb seda täiel määral, direktor Madis Reisenbuk
ise. Sest tema istub keskel. Tal on lühikeseks pöetud pea, ümar, lõuga
Katkend avaldamata (ja lõpetamata) romaanist.
2 KÕIV
xxviker7-8 2008.pmd 2 7/15/2008, 12:08 PM
kasvanud nägu, valge krae, päikesest punakaskirju lips, küünarnukk too-
lileenil, pöial vestitaskus. Oma peaaegu suletud silmadega fikseerib ta si-
hikindlat ühte punkti. Ta näeb kaugele. Näeb, sest on valinud selle kau-
guse, kusagil pargipuude taga, võibolla Vanamõisa järve vastaskalda kõr-
gendikul, kes teab kui vanadele mändidele. Ülejäänud peavad oma vali-
kut saladuses. Nad on leppinud osavalgusega ja kannatavad varjude all;
selle eest võivad nad lahtisilmi vaadata. Silmadega, mis näevad kõike se-
da, mis siin on, peamiselt iseennast. Iseennast õhtus, iseennast teisel
pool (või on see siinpool?) lattaeda, millel kirvejälgi veel on tunda. Ja
lõhnavad vaigu järele.
Siia rajatakse Reisenbukide kodu. Siia gümnaasiumi pargi kõrvale, ja
võibolla on nad esimesed, kes hakkavad siia Vanamõisa järve ümbrusse
ehitama. Pioneerid. Lagedasse õhtuvalgusse, kõrgete mändide joonestik-
ku.
Nad on ja ei aimagi. Nad on, nagu oleksid just siis, kui nad on. Nad
suudavad end petta olevikku. See tähendab, raputada lahti õhtust, tea-
da, et hommik tuleb iseendast, nagu tuleb talvgi. Ja kapsad võetakse ja
viiakse keldrisse. Hapendatakse tünnides, kuigi sügis sellest ei vähene,
pigem süveneb. Siis tuleb hall maha ja rohi krabiseb valgena jalgade all.
Nad petavad ennast, nad usuvad, et nii see on. Nagu see ikka veel
oleks.
Ei ole enam. Nad ei ole seal, kus nad on. Nad on igaveses õhtus. Iga-
vese õhtutaeva igaveses tühjuses. Sügise lageduses. Päike hoiab neid oma
valguse varjus.
Nad ei ole seal, kus nad on, nad on igavikus.
Ja ometi mõni neist naerab. Mõni räägib ja laps rebib katki kapsaleh-
te. Ta ei vaata siiapoolegi, tema lagipea pruunid juuksed võtavad päike-
sevalgusest üheainsa heleda laigu. Keegi ei saa teada, missugune on ta
nägu. Peaaegu kõik nad naeratavad. H iseendastmõistetavalt.
Tema nime mulle pildinäitaja (R tütrepoeg) nimetabki. Nimetab ja vi-
hastab, kui ma äkki aru ei saa. Siis saan. Nad – R-id – vihastavad kerges-
ti, nad on tõsised inimesed, neil on selged põhimõtted. Nad vaatavad
päikesele silma.
Ehkki sügisel, ehkki õhtul, ehkki kissis silmadega – ja ikka maksavad
pimendusega. Aga nad vaatavad kaugusse ja näevad ka.
Nad on lõuga kasvanud.
KÕIV 3
xxviker7-8 2008.pmd 3 7/15/2008, 12:08 PM
Mitte nii nagu meie.
Ka meie oleme lõuga kasvanud, aga teisiti. Me ei usu kaugust. Me ei
usu, et ta on seal, kust ta paistab, ja meie ei pea temast kinni. Me ajame
jonni. Me oleme süüdi. Meil on teistsugune lõug. Aga parimad on
need, kes lasevad end lihtsalt petta ja naeravad. Või naeratavad ja vaata-
vad truusüdamlikult objektiivi. Või silmitsevad fotograafi. Või näitavad
end selles, milles nad olid. Selles, mille olemasollu nad uskusid. Mille
olemasolu võtavad ükskõikse üleolekuga.
H seisab tagareas aia juures, põsk vastu valgust, vasak ninapool hele –
nägu iseenda varjus. See surm, mis kõigele varju heidab, hoiab teda kae-
last saadik endale. Ta on valinud äärmise koha – nagu ikka. Ta on kohal,
aga äärmisel. Ta on kohal, et aidata kohalolu. Temaga on see, mis seal oli,
mingil määral tõelinegi. Tema iseendastmõistetav hoiak tingib õhtulage-
duselt, igavikult, tagasi selle päeva. Päeva, mis on päev koos hommiku,
õhtu ja ööga. Sügise, koos kevade, suve ja talvega. Teda võib usaldada.
Ta petab iseennast, kuid ei lase end sellest petta.
Ka enesetapja seisab tagumises reas, äärel, kuid idaservas, ema kõrval
ja tema nägu on valgustatud, üleni. Siiski ei vaata ta päikesesse, vaid te-
mast mööda. Mööda päikesest ja kaugusest. Ta on hüsteerik, sest enese-
tapja. Hiljem saab tast linnapea. Enne veel kui ehitatakse Õhne paisjärve
kõrgele kaldale moodne konstruktiivses stiilis valge hoone, võibolla on
tal ka õnn seal linnapeana viibida.
Kes teab, mina ei tea.
Nüüd ta naeratab, kuid tema naeratuses ei ole rõõmu. Küll ka mitte
kurbust, selles ei ole midagi, see on grimass.
Päike paistab talle näkku, ta ei kissita silmi, sest ta silmad on ära pöö-
ratud, suu tõmmatud naerule, nii reageerib ta õhtule, aga võibolla ainult
fotograafiale, või ema juuresolekule, kes seisab ta kõrval, nägu varjuga
teravalt pooleks lõigatud. Ka tema naeratab, vaatab oma pooliku näoga
pilkavalt fotograafi poole – kes teab, kes see on, küllap mõni tuttav ikka.
Samal äärel, enesetapja ees, istub, küünarnukk aiatooli seljatoel, N.
Olter. Veel ei ole ta küll nime järgi tema, see raske abielu ja ränk abiellu-
mine seisab alles ees. Ta näib elektriseerituna, ta juuksed hõljuvad püst-
loodis üles, ta naeratus turnib koketeerivuse ja hullumeelsuse piiril. Sel-
lest ei ole midagi, sest tema on kunstnik – joonistusõpetaja praegu ja
siin, ja palju rohkem võib ta endale lubada (lubabki). Alles hiljuti elas ta
4 KÕIV
xxviker7-8 2008.pmd 4 7/15/2008, 12:08 PM
läbi romaani, mille elekter nüüd hõljutab nähtavasti ta juukseid.
Varsti aga läheb ta Olterile mehele – mingi lohutus peab ju ometigi
leiduma, kuigi olekski ränk. Pallasesse ta enam tagasi ei lähe, sellega on
lõpp, varsti on lõpp ka joonistusõpetusel, sest Olteri armukadedus piir-
neb samuti hullumeelsusega, aga kunst ei jää sellegipoolest tegemata.
Nüüd proua, hakkab ta nukkusid õmblema ja maalima – ta saab kuul-
saks (kes teab, kuidas Olter sellelegi reageerib) –, aga hiljem tuleb kuul-
sus kasuks, Saksa ajal ostavad ümbruskonna rikkad talumehed nukud
liha, või, munade ja muu hea ja parema eest kokku. Naabrirahvas igas-
tahes kadetseb ja arvatavasti lepitab see Olterigi.
Olter ise on igas mõttes konksudega mees, temaga ei saada mõne lau-
sega hakkama, tuleb loobuda või jutuajamine temast pikemalt ette võtta.
Praegu ainult niipalju, et pildistamise ajal on ta õigeusu preester Tõrva
vene kirikus Riiska järve lähedal Valga tänava lõpus, kus kogudus on
väike ja palk ei toidaks perekonda ära. Seepärast peab hingekarjane pä-
rast abiellumist võtma omale ilmaliku ameti lisaks, ta läheb postkontoris-
se ametnikuks.
N-i kõrval istub keegi, keda ma ei tunne. Ta jääb ema ja enesetapja ette,
justkui nende vahele (ainuke suurem vahe selles grupis), ja kannab val-
get jakki ja vöödilist seelikut, sinna juurde heledaid sukki ja paelaga kin-
gi. Teda ei varja keegi, tema on üleni nähtav – ometi tundmatu.
Siis Madis Reisenbuk ise, siis tema proua, proua naeratab ja kaks
hammast hiilgavad kuldselt õhtupäikese valguses. Hiljem, neljakümne
neljandal aastal, oli tal kuldhambaid palju, ka siis ta naeratas, ka tolle sü-
gise õhtuvalguses nad särasid. Praegu on tal käed puusas ja pross rin-
nas, ka sellele heidab õhtu oma helgi. Siis noor daam, keda päike puu-
dutab põgusalt laubale ja põsele: Noor daam varjus, lahtise kaelusega,
kes ta on? Kas R-i ja ta proua tütar? Ma arvutan – niipalju ja niipalju:
muidugi on võimalik! Ainult kas noorem või vanem? Vanem, kes käib
ülikoolis ja lõpetab inglise filoloogina? Või noorem, kes käib Pallases,
või läheb alles sinna? Ka tema, ka tema elab Pallases üle ränga romaani,
ähvardab ennast tappa (lausa enesetapjate koondpilt), viskab ennast jõk-
ke, kuid ujub siiski välja.
Tuleb koju Tõrva ja läheb kellelegi V-le – kellest hiljem enam kõnel-
dagi ei taheta – mehele.
Kaob kuhugi see V, sünnib Jaan ja mina püüan Jaani hälli juures kärb-
KÕIV 5
xxviker7-8 2008.pmd 5 7/15/2008, 12:08 PM
seid, see on 1939. aasta sügisel (kui maja on ammugi valmis, isegi uus
linnaosa, ja tänav, mis lõpeb Madis R-i majaga, kannab Madise nime) ja
iga kärbse eest makstakse mulle ühe tagaaia kirsiga metsikust puust ja
mina püüan hoolega. Hiljem kaob ka ema – see noorem tütar – ja Jaan
jääb vanaemaga, aga see on teine lugu.
Siis on rea lõpp käes ja seal istub junnikeeratud patsiga naisterahvas,
kes pöörab oma nina noore daami ja pr R-i poole, ütleb parajasti midagi
ja päike valgustab tema valge, triibulise pluusi varrukat. Ta on mehelik
naisterahvas ja kannab lipsu. Mida ta ütleb, just nüüd, kui nad seisavad,
seda ma ei tea. Palju üteldakse sellel õhtul ja midagi ei tea ma sellest. Ta-
gareas, H ja ema vahel, seisavad kaks tundmatut, nüri ilmega naisterah-
vast ja üks tuttav mees.
Aeg oleks rääkida temast. See peab sündima peatükis, mis jääb sulgu-
desse.
(LXXIX)
Ma ei tea ta nime, olen unustanud, see ei tule mulle enam kunagi meel-
de. Ta nimi on asi, mis unustatakse jäädavalt. Miks, ma ei tea. Ma tun-
nen ainult, et nii see on. Ma mõtlen temale ja ta nimele ja tean – see nimi
ei tule mulle enam mitte kunagi meelde. Mingi keeld – täiesti põhjenda-
matu minu arvates – seisab mu mälu ja tema nime vahel.
Pole küsida kelleltki, sest kõik on surnud. Kõik nad – sellelt pildilt –,
õhtuvalguses seisjad. Pilt täis surnud inimesi vahib mulle läbi päikeseval-
guse otsa. Mul tuleb klomp kurku ja mul on iseendast kahju.
Iseendast, sest mina olen kaotaja.
Õhtuse päikesevalguse kaotaja, sest kunagi ei või see enam tagasi tulla.
Tema loomuses seisab – olla kadunud, nagu minu loomuses – olla kao-
taja.
Mul ei ole kelleltki küsida, ma olen eksinud. Ma ei tea, kuhu ma lä-
hen. Ma lähen, kuhu jõuan.
Ma ei saa ta nime teada, ma nimetan ta X-iks. Ema rääkis: “Mul on
tunne, et talle maksti kätte – sinu isale nimelt. Sest alati tegi ta vaest X-i
naerualuseks ja nüüd on tema poeg samasugune, või hullem veel.” See
poeg olen mina.
6 KÕIV
xxviker7-8 2008.pmd 6 7/15/2008, 12:08 PM
Ema ütles: “Minul oli temast kahju ja ma mõtlesin, mis see Nigul tast
alatasa kiusab, on ju igasuguseid inimesi.”
“Ta oli väga sümpaatne” – ütles ema veel – “minule ta meeldis, ta oli
küll hirmus laisk ja vedel, kõik pudenes ta näppude vahelt maha, ikka ta
kaotas midagi ära ja oma tuba ei olevat ta kunagi koristanud. Ta jäigi
poissmeheks.” Mina olin ka – siis, kui ema rääkis.
Ema ütles veel: “Neil oli suur talu, tema isal, ma mõtlen, ja meie käi-
sime paar korda seal külas. Peaaegu nagu mõis, mitte nii nagu meil Võ-
rumaal. Ubamulkideks nad ennast nimetasid ja olid uhked. Ta sai isa
käest raha ja tal oli Tõrvas päris ilus korter, ja korras hoiti see – esialgu
– ka. Ja ega polnud sellest ka midagi eriti, kui asjad vedelesid põrandal
maas, oli nagu midagi boheemlikku.
Siis aga juhtus sääl midagi, kas isa suri ära, või läks talu pankrotti, ma
ei tea, mis see oli, ta ise sellest ei rääkinud – on niisugusi inimesi, kes
näivad väga lahtised ja jutukad, ekstravertsed täiesti, aga on tegelikult
kinnised ja oma asjadest ei räägi midagi; või läks talu vennale või õeme-
hele, ma ei mäleta, kas ma seda teadsin või ei teadnudki. Õde tal küll oli,
tollega olin ma juba varem Tartus kokku saanud. Tema ise enam kodus
ei käinud, aga mingisuguse raha ta kindlasti sai, päris ilma ta ei jäänud,
aga hiljem ei koristanud tema tuba enam keegi. Ehkki alguses oli tüdru-
kuid palju, kes häämeelega oleks talle mehele läinud. Sinu isa narris teda
ja see ei olnud enam ilus.”
Ma ei küsinud, kas sina ka, sest millegipärast tundus see küsimus ko-
hatu.
“Ta olevat surnud suures viletsuses. Hiljem, kui me Tõrvast ära tuli-
me, nägin teda veel paar korda – oli võidunud suvemantlis ja nööbid
ripakil ja habe ajamata. Jooma vist ei olevat küll hakanud. Seda imeli-
kum see põhjaminek. Ja nüüd ma mõtlen, jumal maksis su isale ta narri-
mised kätte. Ei tohi niimoodi ripendavate nööpidega ringi käia!”
Ma vaatasin, pintsakul olid kõik nööbid kõvasti ees, ükski ei ripen-
danud. Ainult üks puudus. Ma teadsin aga, kus ta oli – taskus –, peen-
rahaga koos tuli ta alati välja, kui poes käisin.
Panin käe taskusse, raha oli, aga nööpi enam ei olnud, ei tea, kuhu ta
seekord jäi.
Ma ütlesin: “Ei tea, kuhu ta jäi.”
“Sääl sa oled, nii ei tohi!”
KÕIV 7
xxviker7-8 2008.pmd 7 7/15/2008, 12:08 PM
(Nööpide etteõmblemine ei teinud mulle vähimatki raskust, ei tee
praegusenigi ja aeg-ajalt ma neid õmblengi, aga see ei puutu asjasse.)
Mul on X-ist veel kaks pilti.
Nad istuvad raiesmikul (arvatavasti Tantsumäel), kahekesi ühe kännu
peal, ema ja üks teine noor naine, ning tema, X, laia äärega kaabu peas,
üks käsi püksitaskus, teine paberossiga ema pea kohal. Hele ülikond is-
tub kuidagi viltu, justkui kergitatult ja voltides ta seljas, pintsaku all vest
ja valge rinnaesine ilma lipsuta, keskpäeva päike paistab talle näkku, ta
vaatab truusüdamlikult pildist välja – valgus ei sega teda, sest kaabuäär
kaitseb silmi.
Taamal põõsas ja kaugemal üksikud kõrged, kuid hõredad kuused.
Ema kummardub ja paneb kingapaela kinni. Või võtab lahti. Tal on he-
ledad sukad jalas. Tume kleit.
Võibolla ta ei tea, et teda pildistatakse, või ei hooli sellest, ta ei vaata
sinnapoolegi – juukselahk jookseb üle pea kuklasse, ainult seda näeme.
Teine noor daam sealsamas kännul istub poolprofiilis pildistaja poole,
tema ei tee samuti fotografeerimisest välja, on silmnähtavalt süvenenud
mõtteisse, ei mõtle aga seejuures kindlasti midagi – nagu noored naised
ikka. Vaatab oma sisemuse suurt stsenaariumi. Kui teda õlast puuduta-
da, võpatab ta kindlasti ja küsib – mis? Küsib hajameelselt, naeratab ha-
jameelselt, otsekui tüdinult, ja vajub tagasi. Ärkab siis uuesti, iseenesest,
ja küsib jälle – mis oli?
Midagi ei olnud, ainult pilti tehti ja minnakse edasi. Kuhu?
Kust mina tean. Kümme kuud ja kümme päeva hiljem (26.1.29.) kir-
jutab ema sellesama pildi tagaküljele kirja ja saadab Emmale Põlvasse:
Armas Emma!
Sinu ja Alli kirja sain ja nüüd katsun vastata nii lühidalt, ainult seda,
mis küsisid. See aadress on: Raatuse tänav N 53 (vist), pr Masing. Valter
teab, kus ta elab, ta on käinud. Võta Valter kaasa: Loodan, et Sinagi vas-
tad varsti minu küsimusele.
Tervitan, Adi.
Kes on pr Masing? Ei tea. Mis küsimused need on, millele Emma
peab vastama kümme kuud enne minu sündimist? Ei tea.
Aga nüüd hakkan mõtlema, et kas see noor naine, kes ema kõrval
8 KÕIV
xxviker7-8 2008.pmd 8 7/15/2008, 12:08 PM
kännul äraoleva näoga istub, ei olegi Emma ise?
Vähemalt nelikümmend viis aastat ma tunnen seda pilti ja alles nüüd
käib see mõte mul peast läbi. Muidugi Emma!
See muudab palju ja ma pean ühte-teist järele ja ümber mõtlema.
Kuid mitte praegu. See peatükk kuulub temale, X-le, kes seisab laias
kaabus kännu juures nende seljataga. Suvisel raiesmikul, kus taamal
paistavad üksikud hõredad, kuid kõrged kuused. Rohi on pikk ja päike
paistab seniidis, ikka veel suvi, suve suur süda.
Ta on suvesüdames varjul ja laia kaabu äär kaitseb ta silmi. Kõik nad
on, kolmekesi, ka neljas, kes pilti võtab ja ennast ei näita.
On suvi ja keskpäev, mis kunagi ei kao. Mis iganes ei tulekski.
Ma tunnen seda suvepäeva, seda igavest ja kadumatut keskpäevatun-
di igas viimaseski varjundis, see on mu veres, ehkki ma polnud seekord
veel sigitatudki. Suur kadumatu suvepäev Tõrvas. Kas seal oli lootuse
süda?
Tema, X, seisab ema ja Emma (nii selgus see nüüd) seljataga ja ootab.
Ta ootab, sest on arg. Suvi on oma südames ja rohi on kõrge ja kuused
sääl taga. Veel on aega oodata.
Ta ootab.
Ja kümme kuud hiljem ootab ema vastust Emmalt? Kas need ootused
on kuidagi seotud? Kas üks nendest tüdrukutest, kes heameelega oleks
talle naiseks läinud, ei ole Emma ise? Sellest see ema sümpaatia?
Ja Emma ootab kauem?
Tema aga ei tee otsustavat liigutust, ei ütle otsustavat sõna, ei täna, ei
homme. Ta ei taha kaotada seda päeva sellisena, nagu ta on, päeva, kus
kõike võib veel oodata, kus kõik võib jääda tähendusrikkalt lahtiseks,
kus homme on enam kui täna, kus tänane jääb homseks ja homne üle-
homseks, kus päevad järgnevad lahtiselt kuni lõpuni, kuni lõpuks…
Nad kõik ootavad, neli inimest kännu ümber, ainult mõned ootavad
kauem.
See ei loe, sest lootus sel südapäeval on nii suur, et oodata võib lõp-
matuseni.
Igavikuni, sest päev jääb.
Kuigi mõndagi juhtub, ja iga jumala päev.
KÕIV 9
xxviker7-8 2008.pmd 9 7/15/2008, 12:08 PM
ITAALIA BUKETT
Itaalia keelest tõlkinud Maarja Kangro
ELIO PAGLARANI
Narcissus pseudonarcissus
See on natuke nagu öelda, et põletada on vähe, tsepeliin
on ju lössi vajunud, tüvi on nõnda paljas,
et ehmatab
minul olid kõik kaardid, et lõpetada halvasti
paheline armastus, leidlik vaim ja häbelik auahnus
ja õigel hetkel auk pükstes,
millesse mahtus kaks sõrme
põletame siis raudlatte
meie ajakohastatud maad, ekskavaatorit kraanat hüdroplaani rada.
Aga kui:
võitlesin argpükslikult ja visalt
iga roa eest, ja mul pole mõttes seda jätta
ma ei tea, kuidas vastab ajukoor,
ent kavatsen jätkata
mu pagas pole raske
mu selg pole koormatud
mul on sidekude, mis lubab
teatud metamorfoose
pärast vihma, kui kärnkonnad on tee peal,
usun, et leiad mind üles.
10 ITAALIA BUKETT
xxviker7-8 2008.pmd 10 7/15/2008, 12:08 PM